Don`t You wanna dance...

Mingi mõnus surin käib üle keha ja liblikad lendavad sees, kui mõtled kiirel päeval õhtu peale. Ja mitte mingi tavalise õhtu peale, vaid ööle täis muusikat, vabadust, armastust ja tantsu. Väga vinge on end klubisse minnes totaalselt vabaks lasta ja oma kehaga kontakti saades end välja elada... tantsida, tantsida, tantsida... igaüks omamoodi metsikult, kaunilt, seksikalt, aeglaselt, kiirelt... vahet pole. Unustades kõik argielu keerukused ja sukeldudes rütmidesse, on võimalik saavutada hingeseisund, mille kirjeldamiseks ei jätku sõnu. Tants suure tähega suudab inimesse süstida võimatult palju eneseusku ja tahet olla see, kes ta on... läbinisti ainulaadne. Kes meist ei vajaks seda sellises maailmas, kus enesekindlus ja elurõõm on nii kiired kaduma? Kes meist ei vajaks seda maailmas, mis võib olla nii uskumatult muinasjutuline? Jah... aga kui see eesolev öö kätkeb endas võimalust nautida tantsurütmidesse pagemist koos inimesega, kellega oled rohkem kui valmis kasvõi avaookeanil hulpima, teadmata kas ja kus leiduks killuke maad, on täiesti õigustatud tunda ennast maailma kõige õnnelikuma inimesena. Pole võrreldavat tunnet, mille inspireerib tants kalli inimesega... alateadliku sõnumiga tants, mis jätab meie suurele arnemisruumile vaatamata mulje, et justkui oleks selle inimesega eluaeg koos tantsitud. Justkui oleks selle inimesega mingi müstiliselt taevalik kontakt, mis võib, kuid ei pruugi tähtsustada sõnu. See kontakt on keel, mida kasutades suhtlevad kaks tantsivat keha... me ei peagi seda mõistma, sest see on kogemuslik, tunnetuslik, kaugel ratsionaalsusest - kordumatu.