Kummitused

Väiksena nägin tihtipeale unes judinaid tekitavat trammide linna.. elektri särtsumine, vagunite kolksumine, metalli krigin ja totaalne inimtühjus. Sain tol ajal selle kummitusliku unenäo osas omade jõududega hakkama.. kuidas siis nüüd?
Mul on oma kummitus. Mitte päris selline valge lina all lendav mustade suurte silmadega armas kummitusepoiss, vaid luust ja lihast inimene (kummitusetüdruk), kes elab vähemalt poole kohaga minu peas. Miks? Ok.. ma aiman miks? Aga miks ma temaga hakkama ei saa? Ei ole ju normaalne, et täiskasvanud terve inimene tunneb end ahistatuna täiesti normaalsete, rõõmsate ja põnevate unenägude poolt.. või on need hoopis "päevanäod".. miks ei või eesti keeles olla normaalset ja korrektset vastet sõnale "daydream".
Ja nii ma endaga võitlen.. päevakorras on töö ja töö ja töö ja võrratu "special someone" ja töö ja pidev sõnatu suhtlus oma kummitusega.